Day 166. Time for some action!

Algas pikk päev. Natuke üle 5e tunni mässamist ja valmis ta saigi. Katsetasin ka miskit uut seda pilti tehes. Need eraldi lendlevad suled ma joonistasin kohe otse nahale ilma mingisuguse ette joonistuseta. Lihtsalt masin kätte ja kohe torkima. Ja oli huvitav ning samas ka tuli hästi välja.

Peale selle valmimist pakkisin vesika seljakotti, võtsin skate ja läksime koos Raido ja Siimuga esmalt skateparki chillima natukeseks ja sealt edasi randa bangalosse. Bangalos panime vesika püsti ja proovisime seda uut tubakat mis sai ostetud. Umbe hää! Bangalos mängiti järjekordselt head muusikat. Minu suurim üllatus oli see, et Võrru oli sattunud Tallinnast Kairi-Ly. Kairi töötab selles agentuuris mille kaudu ma sain Inglismaale Triumph'i tehasesse tööle. Alguses kui nägin teda siis mõtlesin et kas ikka on tema või ei ole. Lõpuks ikkagi tuli välja et on. Sai juttu aetud natuke ja ka vesikat tehtud. Mingi aeg ta liikus oma sõbrannadega edasi aga meie jäime randa. edasi Raido ja Siimuga. Mingi aeg tuli ka Pipo ja ei läinud ka kaua kui jõudis ka Annika. Anneli jõudis ka hiljem. Ja siis me istusime, vestlesime, tegime vesikat, vesika söe peal grillisime sääski ja muud toredat. Üllatavalt vähe rahvast oli siiski väljas. Aga noh samal ajal olid ju Vastselinas simmanid. Eniveis. Otsustasime siis edasi liikuda kuhugi soojemasse kohta. Esimene valik oli "Chicago". Treppist üles minnes oli juba kummaline tunne et täna ei ole mõtet küll siin olla. Millest see tingitud? Meile jalutas treppist alla neiu kes oli dress kostüümis. "Palju õnne!". Ja noh ega me pikalt ei olnud. Liikusime Chillin'i ja seal siis võtsime mina ja Annika juustupallid ning rummi koksid ja Anneli võttis koos sõbrannaga(sorry nimi ei jäänud meelde...vist oli Eveli(n) kuid ma võin ka eksida) kana wrapid. Nende lõppedes otsustas Anneli minna sõbranna juurde edasi ja meie Annikaga liikusime siis teises suunas ehk siis tema kodu poole. Või noh pigem tema vanemate koju. Tema kodu asub Tartus. Aga noh Võrus olles ta nimetab seda kohta ikkagi koduks. Saatsin teda sinna nagu mul juba viimane aeg kombeks on. Siinkohal ma nüüd tõmban otsad kokku sest läpaka aku on tühjaks saamas, ma olen bussis, ning kõigil kõike pole ka vaja teada. Mõned asjad võõiksid jääda teadmatusse.