Day 89. Maybe there is still hope.

Täna oli väga tegus päev. Mõnusalt torkimist täis. Eile õhtu käisin Põrgus rokkimas. Nii mõnus muusika et lausa sulasin. Mitte nagu lumi väljas praegu. Ei taha kuidagi lõppeda. Oeh. Aju on väsinud. Keskendumist ja fookust on täna palju olnud. Viskan magama ära. Homme taaskord päev. Täiskuujärgne väsimus ka sisse löönud. Enam ma ei oota ega karda 2. faasi. Miks? Nüüdseks on see kõik peapeale keeratud nagunii. Nüüd toimuvad need faasid siis kui nad ise heaks arvavad ja kui ma seda kõige vähem ootan. Aga ma olen tugev. Paljud ütlevad mulle seda. See annab jõudu ja energiat natuke juurde. Eks aeg näitab. Kas võidutsen mina või peagi loobun ja lasen neid juhtima. Ei. Ma võitlen veel. Kuniks on vähemalt 1 inimene veel kes tahab et ma ei annaks neile alla siis ma ka jätkan. Vastasel juhul jääb õhku küsimus. Miks ma seda teen ja kelle jaoks?