Kell vaikselt tiksub öösse
ning järgneb vaid pimedus.
Kuid miskit halba on tunginud minusse,
see kõik ajab mu pöördesse.
Tunnen meeletud viha eneses kasvamas,
ürgne vaim on minus võimust võtmas.
Miskit halba kripeldab mu sees.
Ma tunnen seda hinges,
ma tunnen seda kehas.
Tervet keha on läbimas voog.
Nii segased lood,
kõik ümbritsev vaid ärritust toob.
Kuklas karvad on püsti,
sõrmedes tunnen voolamas verd,
küüned sügelevad ning läbiv on vibratsioon.
Tumedad pilved valguse viib peitu.
Minus on miski,
miski iidne deemonlik nälg.
Oma väljapääsul see halba vaid toob.
Tahan karjuda,
tahan lüüa,
tahan end välja elada,
tahan plahvatada,
kuid ma ei saa.
Ma ei või.
Ei taha.
Ma kardan.
Ma värisen.
Tumedad jõud mind hea meelega valitseks.
Külvaks ümbruses viha, kurbust ja ka surma,
ainult halba.
Ma tunnen kuidas ma raugen,
võitlus minus eneses on kaotuse teel.
Kõik negatiivselt aina kulgeb,
isegi hirmul on mu meel.
Mu lähedased,
mu sõbrad,
kus olete te?
Aidake mind,
enne kui vigastan teid.
Kuid kuskilt pimedate pilvede vahelt tuli õrn valgus.
See andis lootust
ning nõrkus,
see kadus.
Tuli tagasi tugevus.
Üks järjekordne lahing lõppes võidukalt,
mööda põski jooksevad pisarad.
Seekordne võit oli napp.
Kuigi võidetud on lahing,
pole see veel sõja lõpp....
No comments:
Post a Comment