Paus

Looming ei ole surnud,
see kestab kõikjal veel.
Mitte miskit pole muutunud,
ikka jätkan ma omal teel.
Seades sõnu ma ritta,
tekitades riime,
ei saa salata,
vahest ka puudulikkuses piinlen.

Iga päev on uus algus
ning vana lõpp.
Päeval on valgus
ning öösel on pimedusse kattunud kõik.

Oma mõtted panen kirja
ning tulemust ma hiljem vaatan,
kas saab siis nalja,
või siis miskit ma kaotan.
Pole õrna aimugi mida ma taotlen.
Lihtsalt midagi ma paotan.

Kuid alati ei pole mõtted kujul mis on kiri.
Vahel on peas hoopiski mingisugune pilt.
Seni kuni mõistus pole nüri,
võtan pliiatsi ja paberi ning silmis tekib transis pilk.

Tekib paus.

Edasi kõik jätkub.
Millega ja kuna see lõppeb,
mis edasi saama hakkab?
Seda vaid aeg näitab.

Mööduvad minutid,
mööduvad tunnid,
vahest isegi päevad,
kuid ei peatu ma enne kui tulemus käes,
kuniks valmis on see mida peas ma näen.
...