Käisime siis laupäeval mina, Arif, Alar ja Danil Viljandis the Message 2 võtetel. Mega lahedad inimesed, hästi palju nalja ja lõbu ning võimsaid klippe. Loodetavasti näeb varsti trailerit ja ka peagi tervet klippi. Sain täna ka teada kus toimuvad järgmised filmimised. Keila here we come. Aga mis seal kõik kohapeal toimus ei ole mõtet siin kirjutada sest selleks pidi ise kohal olema ja seda kogema. Kõige sügavam teema oli see mida rääkis Shurik oma teekonnast tantsu maastikule. Kui arvate et teie elu on raske siis teadke et alati on keegi kelle elu on ja on olnud raskem. See mida ta kõike rääkis ei hakka ma ka kirjutama sest see on mõeldud rohkem neile kes olid kohal. Ainuke mõte mis sellest jutust on väärt välja võtta ning jagada on see mida ma ka juba 1 päev siin blogis jagasin. Unistused. Ei tohi alla anda ning peab võitlema oma unistuste nimel. Hiljem kui õhtu läksime linna chillima siis seal vestlesin Igoriga. Selgus et meil on nii mõndagi ühist ning me oleme mõlemad läbi elanud nii mõndagi. Ei jõua oodata millal taas kohtub nende lahedate inimestega. Aga kes kannatab see kaua elab. Muidugi the Message ei lõppenud meie jaoks siis kui asusime tagasiteele. Easy legs'il katus kogu aeg sõidab. Aaajeee. Selle kohta sai ohtralt fotomaterjali ka tehtud. Ma homme panen pildid netti üles ning näete ise ka mida segast me paneme. Ma Viljandis ei hakkanud pilte tegema sest seal oli niigi piisavalt kaameraid ja muid salvestusmaterjale. Väsimus tungib peale. Öösel väga magada ei saanud sest esiteks sain pikali umbes kell 4 ning egas siis ka kohe magama ei jäänud. Juba sellepärast et põrandal on suht kõva magada kui all vaid lebomatt ning teiseks oli see et peale intensiivset enese lõhkumist ehk siis tantsimist kõik kohad valutasid ja kolmandaks tuli veel inimesi õhtuselt chillilt peale mind ning ega nemad ka kohe vait ei olnud. Igatahes kuidagi ja kunagi ma jäin poolunne ning hommikul enne 10t ning siis algas peagi pakkimine ning ees kodutee. Olgu. Magama ära.
Ööd.
No comments:
Post a Comment