Eile kui ma kirjutasin seda luuletust mis ma eile postitasin mu vasak käsi hakkas lambi koha pealt värisema. Ja mida aeg edasi seda segasemaks asi läks. See käevärin oli kõigest algus ning hoiatus millelegi veel suuremale. Nimelt peas hakkas aina rohkem ning rohkem mõtteid kuhjuma. Oleks nagu mingi kindel teema või midagi sellist aga ei. Nagu terve maailm oleks otsustanud mul peas kokku saada ning rääkima hakata. Ma saan aru kui selline asi juhtub täiskuu ajal aga sinna on veel 2 nädalat aega. Ma olin minemas täisesti hulluks. Kõige imelikumuad olid mu sõrmed. Neis nagu oleks mingisugune kihelus või ma ka ei tea mis aga terve keha oli rahutu. Mida aeg edasi seda hullemaks kõik vaid läks. Ja oleks ma olnud ainuke. Ka Rittari ja Arif tundsid seda sama. See ei saa olla kokkusattumus et kolm inimest ÜHEAEGSELT kogevad midagi sellist. Mingi aeg siis korjasin Arifi auto peale ja läksime lihtsalt sõitsime natuke ning peatusime Favoras. Seal mina võtsin kohvi ja Arif prae ning ootasime Jossi. Mingi aeg jõudis ka Joss ja siis olime Selveri parklas mõnda aega ning edasi tuiskasime Tamula äärde silla juurde parklasse. Õnnestus ka miilits meie vastu huvi tundma panna. Järjekordselt tuldi minu käest dokumente küsima aga Jossi ei puututud. Ta muidugi kergelt solvus sest talle ei öeldud teregi. Igatahes olime Tamula ääres mõnda aega siis otsustasime Statoilist võtta midagi hamba alla ja siis magama. Kell 3 jõudsin siis voodisse kuid see ei tähenda et ma siis magama jäin. Mingi aeg ma siiski kustusin ära ja hommikul umbes 9 ajal ärkasin. Uni läinud ja väsimust ka ei ole. Üles kohvi sisse ja tagasi oma koju. Täna terve päeva olen olnud vaid asjalik. Timo uiskudel laagrid õlitasin ära, tsiklil vahetasin sumpapütti ära, auto katkise rehvi vahetasin välja korralikuma vastu, koristasin oma elamist ja nii edasi. Ükskõik mida et ei tekiks vaba hetke kus pea võib taas segi minna. Käisin ka korra rannas kuid tollest jalutuskäigust polnud ka kasu. Üks hetk ma tõmbasin oma nahkkombe selga ja läksin tsikliga sõitma. Peale seda sõitu oli mul naeratus näol ning ma olin tagasi mina ise. Tavaliselt tsikli sõit aitabki minul rahuneda. Kuid kuna kell oli nii palju siis ei hakkanud ma tsiklit eile käivitama. Nii hea on olla normaalne taas. Noh normaalne minu mõistes ei ole sama mis on ühiskonna delegeeritud normaalne. Nüüd varsti pessu, tanklasse autoga, Põlvast läbi ning Tartusse. Peale sellist segast ööd on hea natuke auru tantsuplatsil välja lasta. Rohkem pole lisada hetkel. Jätkub homme.
Ühenduseni.
No comments:
Post a Comment